Hei jälle!
Nagu mulle tunduma juba hakkab, siis suudan kõigest oma nädal aega hiljem kirjutada. Nii on lood ka minu Pärnu reisiga. Lisaks veel suudan terve nädala ühte postitust kirjutada. Seega Pärnu reis toimus praeguseks 2 nädalat tagasi, ehk septembri alguses.
Niisis, reedel käisime Greetega Pärnus. Sinna ja tagasi sõitsime häälega.
Nii Pärnu kui ka tagasi sõtsime 4 tunniga, mis on sellise vahemaa kohta üsna hea saavutus. Kõige raskem oli muidugi linnadest ära hääletada. Ja mõlemal korral sõitsime 5 autoga. Ise ma tegelikult eriline hääletaja pole ning nii pika maa sõitsin ma häälega maha küll esimest korda.
Aga miks me üldse Pärnu läksime?
Peamine põhjus oli see, et lubasime oma sõpradele külla minna. Teine põhjus oli see, et meil oli reedel ka ühe projekti koosolek. Projektist veel kahjuks ei tohi rääkida.
Kella ühe ajal jõudsime Pärnu. Saime autoga põhimõtteliselt oma sihtkoha kõrvale. Viisime oma suurepärased reisikotid ära.
Reisikottidega seoses tuleb mul meelde, kui geniaalse mooduse koti kandmiseks leidsin.
Sedasi on oma reisikotti uskumatult mugav kanda. Kuigi minu omal oleks veidikene mingisuguseid "pehmendusi" need rihmad vajanud. Lisaks oli see sellepärast hea, et võeti kiiremini peale, kuna suuri kotte polnud näha.
Kuhu ma jäingi...
Kottidest saime kiiresti lahti ning läksime välja sööma, sest me polnud Greetega hommikust saati söönud. Haapsalus sai kokku lepitud, et see on omaette paastukuur (kuna me ei ostnud süüa ega teadnud, kaua me Pärnu sõidame). Toit oli imehea.
Siis läksime tagasi oma pesitsuspaika ning pidasime seal ära oma projektikoosoleku. Koosolek peetud, hakkasime Greetega oma "hennavärviga" juukseid nö Rubiiniks värvima. Praegu võin öelda, et see värv ei olnud kohe kindlasti mitte henna, seda nii värvi kui ka lõhna poolest. See oli mingisugune muu jama.
Saime Greetega Haapsalust ka roosad onsied. Kohe 3 tükki.
Onsie on üks kõige mugavamaid asju üldse, seega kesiganes mõtles onsied välja, ma armastan sind.
Õhtul istusime küünla valgel neljakesi laua taga ning rääkisime juttu.
Laupäeval käisime rannas ja mööda Pärnut ka ringi. Peaks mainima, et ma pole kunagi varem Pärnut niiviisi avastanud. Õigemini, ma pole eriti varem Pärnu sattunud ja eriti pole mind see linn tõmmanud ka. Varem minu teadmised Pärnust piirdusid Kontserdimaja, Port Arturite, Pärnu Kaubamajaga... Teadsin, et need on koos ja et seal samas on ka mingi bussipeatus vist. Vanalinnas olin ka varem korra käinud. Lisaks teadsin, et kusagil linna teises otsas on Kaubamajakas ning motell, kus ma suvealgul ööbisin. Ja muidugi on kusagil rand. Seega oli Pärnu minu jaoks üsna tume maa.
Lisaks käisime laupäeval peale rannas käiku Steffanis pizzat söömas. Pean mainima et Steffi pitsa on mega hea... ma polnud seda kunagi varem saanud... sellepärast ma nii ekstaasis olengi. Peale seda käisime veel Bowlingut mängimas. Suutsin eelviimasele kohale pürgida. Ega mul eriti bowlinguga ka kogemusi ega skille ole. Kuigi, samasvõtta, mängisin seda teist korda elus...
Laupäeva õhtul käisime väljas. Sai käidud Veereva Õlu uksetaga (sisseminek ei tundunud vist siiski nii ahvatlev) ning lõpuks läksime Cocolocosse, mis on siis mingisugune karaoke baar nagu ma aru sain. Seal sai korralikult tantsitud ja isegi korra karaoket lauldud. Suutsin ka korra trepil niiviisi käpuli käia, et lõpetasin trepil blankingut tehes ning naerdes. Mis teha, naermine ON suur osa minust. Seal oli üsna palju soomlasi, sest üsna paljud laulud, mida lauldi, olid soome keeles. Kuigi ma ei saanud ühesti soomekeelsest laulust aru, siis see tantsimist ei seganud. Sai tehtud igasuguseid trikke ja erinevaid tantsustiile. Õhtul jalutasime Greete ja paari sõbrannaga läbi Vallikraavi (vist nimetatakse seda kohta nii), tagasi kodu poole. Sest et kodu on seal, kus on meie kotid, nagu ütleb Greete.
Pühapäeval ärkasin sireenide peale. Mingisugused sireenidega masinad (ei tea täpselt mis) sõitsid mööda... Algul tundus mulle, et näen seda unes. Nägin isegi, et uudistes hakatakse sellest rääkima, aga mingisugune muusika segas mind ja ma ei kuulnud, mis toimub. Siis avasin silmad ning avastasin, et sireenid olid päriselt.
Istusime oma onsiedes ja sõime hommikust. Siis oli aeg pakkida ja liikuma hakata. Kuna me olime suurem osa reisist põhimõtteliselt tasuta saanud ja linnaliinikas pidi tulema 15 min pärast, siis mõtlesime, et ei viitsi pileteid ostma minna. Ehk siis sõitsime jänest. Esimesest bussist tulime maha ning istusime buss nr 10 peale... Meil oli veel umbes 3-4 peatust sõita, kui peale tuli piletikontroll ja meid maha võttis. Istusime siis seal bussis.. Ma ei saanud lõppkokkuvõttes aru, kas tegemist oli mupoga või mitte... Aga kuna me olime Greetega veits väsinud ja see badass tuju oli ka peal, siis me ei suutnud seal bussis mittemidagi muud teha, kui naerda. Lihtsalt irnusime... õudne, kui ebaviisakad me tegelikult olime. Samas ma ei tunne end eriti süüdi, sest ametnik suutis mu kodulinna nime totaalselt valesti hääldada... Niisiis istusime mina ja Greete, bussi tagumisel istmel, Greete naerab vahet-pidamata ning mina üritan oma telefoninumbrit normaalse häälega öelda, samal ajal Greetet pekstes... "Jaa-jaa, jaga avalikult oma numbrit," ütleb Greete ning kõkutab edasi naerda. Õnneks viis see buss meid lõpp-peatusesse ning trahvi saime ka 16€... Odavam oleks olnud ühistranspordiga sõita.... Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda... aga see oli minu elu kalleim linnaühistranspordi sõit..
Igatahes õhtuks jõudsin ilusasti koju. Oma kollase lehekesega. Terve tee ning järgnevad paar päeva veetsime Greetega kõkutades, et kuidas meile meeldivad porgandid (jänesed ju). Ei aga tegelt ka, porgandid on head. Praeguseks kõik,
L.
.JPG)
