Käes on taaskord jõuluaeg ning aeg piparkooke küpsetada. Sel aastal vedas mul lausa nii palju, et sain terve jõulunädala vabaks, seega otsustasin jõuludeks koju Hiiumaale tulla. Palusin emal ja vanaemal piparkoogi tainas ennem valmis teha ning kui kohale jõudsin, hakkasimegi piparkooke küpsetama.
Pole midagi paremat, kui kodused piparkoogid.
Ilusaid pühi,
L.
Hei!
Siin on tavapärasest veidi teistsugune postitus, ehk siis killukesed pidudest.
Lähen välja selleks, et tantsida.
Kui ma tahan tantsida ja mu sõber parajasti ei taha.
Mina ja Erkki kui mingi nõme laul tuleb, aga tahame ikkagi tantsida.
Kui DJ mängib su soovilugu.
Kui DJ mängib juhuslikult mõnd su lemmikutest.
Kui tean, et bass will drop now.
Kui ma näen kedagi feilimas.
Kui mõni mu sõpradest läheb enne peo lõppu koju.
Kui enamus muusikast on jama ja otsustan järgmisele peole liikuda, tavaliselt kas ühe või mitme sõbraga.
Järgmist mõistavad need, kes tihedamini geibaaris käivad.
Kui peol on uus nägu, on kõik nagu:
Kui näed peol sõpra, keda pole ammu näinud.
Kui ma otsin peol oma sõpra, kuid leian tema kuti.
Kui järgmine päev on pohmakas ja isu pole, kuid tead et pead sööma, sest sul on kuskile vaja minna.
Pohmakapäev on nagu -
Kui keegi parandab järgmisel päeval mu mäluauku. (Vahel siiski juhtub, tavaliselt mäletan siiski, mis toimus.)
Kui järgmine päev peale pidu teed prillid puhtaks.
Kui luban, et järgneval nädalal välja ei lähe ja mul tegelikkuses selleks ajaks plaane pole, juhtub enamasti järgmisel nädal jälle nii -
Taaskord kirjutan oma juustest. Nagu te olete ilmselt juba sotsmeediast tähele pannud, siis pole ma enam ei punapea ega blond, vaid mu juuksed on juba üle kuu aja sinised olnud.
Värvimuutused viimase aasta jooksul: punapea olin oma 10 kuud, blond võib-olla kuu aega ja ülejäänud kaks umbes 2 nädalat mõlemad.
Praeguseks hetkeks olen umbes kuu aega siniste juustega olnud.
Mu käest on praeguseks paaril korral küsitud, miks just sinine värv? Kõige lihtsam vastus on, et ülejäänud värvid on proovitud. Mustaks pole veel oma juukseid värvinud ja lähiajal pole plaanis ka, punasest blondiks oli raske saada, sama lugu ka mustaga, lihtsalt juukse suretamine. Taaskord blond olla mulle ei meeldinud. Lihtsalt blondidel on peaaegu alati mingisugune tüütav parv ümber, millega ei viitsi tegeleda. Kui tihti küsitakse teilt väljas käies "kas ma võin euri eest su rindu hammustada?". See oligi see hetk kui sain aru et pean ruttu oma juuksed uuesti ära värvima. Olin juba pikemat aega kaalunud sinised ja lillasid toone. Esimesena ostsin lilla, sest tolles poes juhuslikult sinist värvi polnud. Kuna soov juuksed siniseks värvida ära ei kadunud, ostsin hiljem sinise värvi ka.
Mis värviga ma juukseid värvin?
Peale seda kui sain oma juuksed tagasi blondiks blondeeritud, otsustasin et lähiajal ühtegi püsivärvi omale pähe ma ei lase. Seega jäid üle vaid poolpüsivärvid ja toonivad palsamid. Mina kasutan praegu juuste värvimiseks Tonikat. Toonid 3.1 Metsik ploom (Дикая слива) ja 3.2 Baklažaan (Ваклажан). Kuidas ma värvi kokku segan?
Üldjuhul on enamus värvisegust tavaline valge palsam, millele lisan sinist ja lillat Tonikat. Miks just lillat? Sest see ei lase värvi maha pesemisel rohekaid toone nii hästi esile ning hoiab enamus juukseid sinisena. Värv püsib peal umbes 8 pesukorda. Vähemalt seni on pidanud nii kaua vastu.
Lihtsalt mainiks neile, kes ei tea, kui see värv kuskile pritsib, on seda suhteliselt raske maha saada. Alati on võimalus küünelaki eemaldajaga seda maha võtta, kuid alati ei ole sellest piisavalt kasu, eriti kui värv imendub riidekiu sisse. Seega musta värvi riideid värvimise ajal kanda on kõige parem viis oma riideid säästa, sest mustalt ei jää see tooniv palsam paistma.
Kuidas värv maha kulub?
Eks selle värviga ole nagu alguses punasega oli - vesi on suurim vaenlane, rääkimata shampoonist. Parim on seda samuti külma veega pesta. Peale värvimist on juuksed suhteselt sellist tumedat elektrisinist tooni. Seejärel läheb toon veidi heledamaks. Esimesena kulub värv maha juukseotstelt. Alguses läheb selliseks mereroheliseks ning iga pesukorraga värv aina luitub. Lõpuks jääb alles suhteliselt hale sinakas toon. Muidugi ma ei ole seda värvi veel täiesti maha lasknud endal pesta.
Lisaks juurde mainiks, et minult on paaril korral küsitud kas see (sinine) on mu loomulik juuksevärv, mille peale olen enamasti maininud, et on küll, kuna olen tegelikkuses smurf. Sellise küsimuse peale ei oska lihtsalt midagi muud vastata.
Kes veel ei teadnud, siis käisime sel nädalavahetusel sõpradega Rootsis. Tegelikkuses on see postitus tehtud tagasiteel Stockholmist Tallinna. Reisi eest me ei maksnud midagi - kohe räägin miks.
Sai millalgi Erkkiga pildistamas käidud. Tegin siis Erkkist linnahallis paar pilti, töötluse tegi Erkki ise ning paar kuud hiljem saatis ühele fotokonkursile. Mingi aeg hiljem mainis Erkki mulle, et sai kirja et ta peab minema selle konkursi auhindade jagamisele, et ta on ise ka üks auhinna saajatest. Meist kumbki ei teadnud, mis auhind see võiks olla. Ütlesin, et pool võitu on minu, kuna mina tegin pildid, mis ta kokku monteeris.
Igatahes, olin poolel teel Riiga, kui Erkki mulle helistas ja teatas, et esimene vaba nädalavahetus, mis sul on, lähme Rootsi. See oli peaauhind ja ma olen suht kindel, et meist kumbki ei osanud seda oodata.
Aga see selleks. Kuna kaamera käib paljudes kohtades kaasas, ja teeme Erkkiga vahel ikka oma fotoshuute, siis tegime ka Romantikal kerge pildiseeria. Soengu tegi Erkki, meigi tegi ja riided valisin ise.
See on praeguseks kõik. Lähipäevadel üritan ülejäänud pildid üle vaadata ja tervest tripist üldisema postituse kokku panna. Ja by the way, ma tegelikkuses ei suitseta, seega ärge arvake et ma nüüd selle ühe pildi pärast suitsetaja oleks :) Kuigi olekut nendel piltidel ei kommenteeri.
Läksime reedel Robiga Riiga. Buss väljus Tallinnast 16.15 ja kell 21.00 jõudsime 2014 aasta kultuuripealinna. Esimesena seadsime oma sammud Rimi poole. Läksime siis mu kevadel leitud otsetee kaudu sinna, ehk siis bussijaamast mööda seda väikest kraavi/kanali Stockmanni poole, ja siis Stockmanni parkla alt läheb üks väike käik, järgmine hetk oled juba Stockmannis ja siis juba Stockmannist väljas. See säästab vähemalt 5 minutit ja sellise külma ja tuulise ilmaga nagu praegu on, on iga minut justkui elulise tähtsusega. Liikusime siis sellest välisest maa-alusest tunnelist Origo kaubamaja juurde ja siis läbi raudteejaama Rimisse. Jõudsime Rimi juurde, avastasime et Rimi uksed on kinni ja hunnik turvamehi jookseb sees ringi. Ilmselt oli siis mingi õppus. Kuna seal uste avamist oodata ei viitsinud, siis otsustasime asjad hostelisse ära viia. Hiljem läksime tagasi Rimisse, et veidi süüa ja joogid ära osta.
Smurfibussiselfie
Jõudsime siis tagasi hostelisse. Hostelisse pääses põhimõtteliselt läbi McDonaldsi. Meie tuba asus 4. korrusel. Hostel ise asus meeletult hea koha peal. Enne kui jõuan selle hosteli miinusteni, siis pildid toast ja vaatest.
Nii, selle hosteli miinused siis. Et asi veidi kahtlane on, märkasime peale seda kui olime ahhetades aknast seda vaadet vaadanud. Nimelt oli toas väga väga huvitav konditsioneer, õigemini 1/4 või 1/5 sellest. Järgmisena märkasin, et toas ei ole prügikasti. Kui öösel peolt "koju" jõudsin, avastasin et tuba on väga külm. Mulle tundus juskui oleks toas miinuskraadid, kuigi tegelikkuses oli seal ilmselt vaevu 10 kraadi sees. Alguses mõtlesin et ei võta üldse isegi välisriideid ära, aga siis jõudsin selgusele et hommikul välisriietes õue minna on siis veelgi külmem. Seega lõppkokkuvõttes magasin kampsunis ja sukkades. Aga see selleks. Tunnike või poolteist peale seda ärkasin üles, sest mul oli külm. Rottisin siis kõrvalvoodist teki ja padja. Padja sellepärast, et kui ühte patja vaadata, tundus seda olevat küll, aga kui pea peale panid, siis oli tunne nagu poleks patja olemaski. Ühesõnaga liiga kohevad padjad. Üritasin siis edasi magada, aga ei saanud. Seinad on seal hostelis õhukesed, peaaegu nagu paber. Imestan, et kõrvaltoas voodi katki ei läinud. Kuulsin sealseid hääli natuke liiga hästi, seega pidin ära ootama kuni nad olid omadega lõpetanud, et saaksin edasi magada.
Tegelikkuses saan aru, miks seal nii õhukesed seinad on. Ja miks meie toas ainult osa konsitsioneerist oli. Selles hostelis olid kahesed toad ehitatud ühest toast. A'la kerge sein vahele ja 2 tuba ongi olemas. Kõlab nagu topelt raha. Loodan et nad investeerivad osa raha hiljem heliisolatsiooni ja prügikastidesse.
Igatahes, asja juurde, miks me üldse Riiga läksime. Asi lihtne ja selge - peole. Oleme juba pikemat aega Riiga peole minna, ning nüüd tuli selline kampaania, kus Tallinn-Riia bussipilet maksis ainult 1€. Seega kasutasime võimalust. Alkohol on Lätis odavam. Kõige odavam poolene viin, mis ma Rimist leidsin, maksis 4€. Aga kuna mu isa on mind alati õpetanud: "Jäta siidrid vahele ja joo viina. Ja igasugust saasta viina ei tohi ka juua. Kui jood, siis joo kas vene või valgevene viina, sest see kõige puhtam."
Olen viimasel ajal suhteliselt palju sellest õpetusest lähtunud. Ja kuna Zelyonaya marka oli seal soodukaga ainult 5.99€, siis sai ta ära ostetud. Robi ostis mingisuguse Rigas Diva shampuse? Ma ei saanud ise ka aru, mis asi see täpsemalt oli, aga pudel on shampuse oma. Ma ei tea, miks aga lasin ka sel korral Lätis Rimis välja ostupakkumiste tseki välja. Kui märtsis Riias käisin, lasin samasuguse tseki välja ja tollal üllatusin, kui pikk tsekk sealt välja tuli. Ka sel korral oli vajadus näha kui suur tsekk sealt automaadist välja tuli. Sellepärast on sel pildil ka see üüüüüberpikk tsekk. Ja see tsekk mis eespool on, on see tsekk mille kassast saab. See on peenem kui meil ning on minu meelest tohutult nunnu. Ilmselgelt on mul mingi kiiks sees, aga ma ei saa miskit teha selle vastu. I'm weird like that.
Kell oli veidi 23 läbi ning vedasime end kõrval tänaval asuvasse geiklubisse nimega XXL. Tean et Golden on ka olemas, aga kui märtsis guugeldasin neid peokohti, siis leidsin kuskilt info, et Golden on 21+ klubi. Pluss seal maksab sissepääs 10€, samas kui XXL-i saab 23-24 vahel parooliga tasuta sisse. Oma eelmisest XXLis käimisest ma ei mäleta eriti midagi, kui aus olla. Ainult hägused mälestused tollest peost, seega ma ei oska hinnata, kas seekord oli seal rohkem või vähem rahvast.
Seekord olime suhteliselt kained, kui välja läksime. Tallinnas ma pole veel vist nii kainena väljas käinudki. Ma ei tea miks, aga reedel millegipärast ei tahtnud see alkohol kuidagi kõrist alla minna, ja ega ma sundima ka ei hakanud.
Võrdleks siis Tallinna pedebaare ja Riia XXLi? Osaliselt mulle tundub, et XXL on nagu Xi ja G segu. Nagu G pidu oleks Xis. Sellessuhtes, et XXLis tuli venemuusikat üsna palju. Üks asi, mis seal oli halvem, et lugesin mitu korda seal veedetud paari tunni jooksul laulud kordusid. Tallinna pidudel ma ei ole kordagi laulude kordamist tähele pannud, v.a korra kui järjest tuli ühest laulust kõigepealt vene, siis inglise keelne versioon. Näiteks Serebro - Не надо больнее tuli lausa kuuel korral, kui mitte rohkem ja Ivan Dorni tuli ka umbes sama palju.
Ei, aga muidu oli tore öö läbi tantsida.
Järgmine päev käisime Sumos söömas. See on siis üks Jaapani restoran. Kogu restoran oli meie päralt, sest seal lihtsalt polnud laupäeva hommikul mitte kedagi peale töötajate. Järgneb siis enamasti sushi foodporn. Riis oli ka hea. Sorbett ka. Kõik oli hea, ühesõnaga.
Peale seda tahtsin minna teha paar turistipilti. Liikusime siis Daugava poole, ületasime illegaalselt teed. Enne seda mainisin just, et tahaks Riias trammiga sõita, sest need trammid näevad jube nunnud välja. Pildid jäid tegemata ning hüppasime trammile. Pileteid me muidugi ei ostnud. Uksed läksid kinni ja tramm hakkas liikuma. Ja mis siis enne üht peatust juhtus? Kontroll juhtus ja jäime vahele. Meid korjati siis trammist maha. Ennem tehti teatavaks ka trahvi suurus. 5€ näkku. Igaljuhul parem, kui Tallinna 40€. Tallinna bussini oli aega 20 min, võib-olla isegi veidi vähem. Meil kummalgi polnud sularaha. Kuna mul oli suur kott, siis saatsin Robi Stockmanni automaadi juurde. Tuli välja, et tal oli paarkümmend senti 10 eurist puudu. Ja siis oli minu kord automaadi juurde joosta. See oli vist küll elujooks. Saime oma trahvi makstud ja jooksime bussijaama. Vahemaad tegelikkuses polnud pikad, aga kui aeg surub peale, siis on iga meeter võrdne kolmega. Seega jah, oleme põhimõtteliselt rahvusvahelised huligaanid. Naise, kes mulle kviitungi välja kirjutas, nimi oli Lilita. Vabandust, aga kes paneb oma lapsele nimeks Lita? Sessuhtes, kui nüüd kokutaja hakkab Lita ütlema, siis tuleb kokku Lilita... Perekonnanimest ma parem rääkima ei hakka, see kõlas inglise keeles ühe suguelundi moodi. Niiet turistipiltide asemel saan vaadata trahvikviitungit. Super.
Ja siia üks laul, mis hakkas mind tänu Ecolinesi bussile kummitama. Tegemist on sama remixiga, mis bussi tableti vene muusika kaustas oli. Kuigi seal oli kirjas et see on originaal. Õnneks tegi Sony TrackID oma töö ja ütles mulle millega täpsemalt tegu.
