Hei!
Kuna ma elan Eesti suuruselt teisel saarel, siis saarelt välja saamine on omaette luksus. Või on saarel elamine privileeg... polegi kindel.
Igatahes kõik algas neljapäeval minu armsas kodukohas, kus ma oleks võinud vabalt bussist maha jääda, sest olen piisavalt blond, et vaadata, millistel päevadel kiirbuss Tallinna käib. Kui ma poleks bussijuhikäest küsinud, kas tol päeval ka kiirbuss tuleb, oleksin ilmselt südamerahuga bussil ära lasknud sõita ja oodanud järgmised 72 tundi kuni buss tuleb...
Sõidsin bussiga Heltermaale, kust ostsin endale praamipileti. Kui väljusin sadamahoonest, tegin avastuse.
Sadamahoone merepoolsel seinal oli selline silt... Ma pole seda silti kunagi varem tähele pannud. Kõige parem on asja juures veel see, et olen alati oma mandril elavatele tuttavatele öelnud, et mandrile saab vaid siis, kui on olemas vastav viisa... Nüüd on mul siis ka tõestusmaterjal, et mingisugune piiripunkt on olemas. Seda pilti ma ei saa oma kaamerast enam ära kustutada...
Siis oli aeg praamipeale ronida. Kuna mul oli kaasas suur kott, kus olid nädala aja asjad ja ma nagunii ei viitsi kunagi trepist salongi minna, siis sõitsin ka seekord liftiga. Minu meelest on wifi kõige tugevam nö "ökonoom klassis" ning sellepärast istusin lastenurga juurde. Läks veidike aega ning sinna hakkas järjest lapsi tekkima.. Enamus reisist (ehk siis Rukkirahuni) istusin seal... Pean tunnistama, et isegi päris lõbus oli.
Nimelt oli seal olukord, kus oli eesti keelt kõnelev laps ning vene keelt kõnelev laps.
Sõbrannaga jätsin hüvasti juba Pääsküla peatuses ning kell pool üheksa olin Tallinna bussijaamas. Sealt edasi sõidsin kesklinna. Juba sellel õhtul hakkas pihta minu diivanite surfamine. Vallutasin oma esimese diivani juba neljapäeva öösel vastu reedet.
Järgmine päev sõitsin Võrtsjärve äärde, Õpilasesinduste Liidu Suveseminarile. Hommikul Tallinnas nägin juba vanu tuttavaid nägusi Tallinna Linnavolikogu Simulatsioonilt ja ENL Suvekoolist. Seega hommikul oli siis esimene kalliring. Paari tunnipärast olime Võrtsjärve ääres kohal. Kuna olin majutuskohaks valinud kämpingu, siis läksin endale sobivat kämpingut otsima... Ja oh minu üllatust, kui avastasin, et kämpadel on riikide nimed ja üks riikidest oli Russia. Loomulikult pidin minema Venemaale... olin sealt just sel nädalal Venemaalt naasnud (teisipäeval sõitsin Eestisse, olin poolteist päeva kodus ja võtsin ette selle mandrireisi). Kuna tükk aega keegi sinna majja ei liitunud, hakkasin juba arvama, et jään täitsa üksi... Aga veidikese ajapärast liitusid minuga kaks tuttavat nägu ENL Suvekoolist ning veel hiljem 2 neidu, keda ma polnud varem kunagi näinud. Minu kämpa seltskond oli vinge, missest, et seal veel kaks tükki minu voodis pidevalt aelemas käisid. Ju mu voodi siis kuum koht oli.
Ja siis see hakkas kõik pihta.
Nende nelja päeva jooksul Võrtsjärve ääres sai hääästi palju nalja. Ükski õhtu ei möödunud maffiata. Viimasel ööl mängisime isegi kella poole seitsmeni hommikul. Viimasel õhtul oli ka stiilipidu, mille teemaks oli Tsirkus. Mina olin siis mustlane.
Tohutult vinge oli see, et seal käis mustkunstnik ja oli ka avatud "ennustaja" telk. Ja tasuta suhkruvatti sai kaa! Käisin siis ennustaja juures. Päris põnev oli, peaks mainima. Kõigepealt lõpetan kooli heade tulemustega, oma maja disainin tulevikus ise. Peale ülikooli leian endale mehe ja me saame poja. Me pole küll kõige rikkamad, aga meil on uhke auto ja maja maal. Laps käib mehega külas. Millega on kõik OK. Las mu poeg siis olla gei. Tean vähemalt et ei pea mänguautode peale raha kulutama ja ostan kohe barbid ära. Lisaks saan juba 60 aastaselt pensionile jääda. Lapsed (!) käivad mul külas ja suren 94 aastasena...
Ei tea mitu last ma siis saan.
Pildid on siis 2 kämpakaaslast ja minu salasõber. Nimelt oli suveseminaril salasõbrasüsteem ning mina olin selle punapäise kaunitari salasõber. Mul endal salasõpra vist ei olnudki. Vähemalt ma ei tea, et mul oleks salasõpra olnud. Niuuuniuuu.
Päeval, enne stiilikat toimus rannas laat. Seal sai tasuta oma mulli minna.
Ma olen alati tahtnud hampster olla. Suveseminaril mu unistus täitus - HURRAAAAA!
Lisaks käisin seal veel vibu laskmas.
Päris täpne mu sihtimine veel pole, aga harjutamine teeb meistriks. Leian, et mu oskused olid teise korra vibualaskmise kohta päris head. Aga pildil näen eriti proffessionaalne välja ja see mulle meeldib.
Viimasel päeval tegime seda imearmast seljale kirjutamise asja. Kuna meediatiimis olid ainult Canonid, ja minul oli kaasas minu Nikon, siis sain oma seljale Canoni-Nikoni reippi. Aga pole hullu. Tohutult armas oli hiljem kõiki neid asju lugeda ja hoian selle lehe endal kuskil alles, et saaksin seda lugeda just siis, kui on vaja tuju tõsta.
Enamus kirjadest, mis ma ise kirjutasin, on roosaga kirjutatud, seega on seda suhteliselt lihtne ära tunda. Pluss kirjutasin igale poole oma nime või initsiaali ka alla.
Üsna tihti kui jälle kogemata satun Suveseminari, Suvekooli või Simulatsiooni piltide peale, tunnen kuidas ma kõiki igatsen. Tahaks lihtsalt seda kallimaratoni, mis igakord on, kui sellised üritused on. See on tohutult armas värk... AAAH ma ei oska seda sõnadesse pannagi, mida tunnen. Neid sõnu, mida ma otsin, pole veel olemas või midagi.
Igatahes Tallinna tagasi sõites otsisin paaniliselt ööbimiskohta, sest et ma ei saanud kuidagi ühendust oma öömaja pakkujaga. Ja need kellele, ma helistasin, olid linnast ära ja seega ei saanud mulle öömaja pakkuda. Lõpuks üks hästi tore särasilmne neiu võttis mind enda juurde diivanile. Ja diivan number 2 sai vallutatud. Peaksin vist tõsiselt kaaluma "oma diivanite" nimekirja...
Esmaspäeval tsillisin niisama Tallinnas. Koju polnud mul mõtet sõita (oleksin saanud paar tundi kodus olla ja siis oleksin pidanud tagasi sõitma + oleksin raisanud lihtsalt 20€). Käisin nii bussijaama juures mingisuguses kaltsukas, Solarises, Virus, Rocas ning lõpuks läksin rongi peale... Mis kõige parem, jäin oma 4 minutit rongist maha. Õnneks läks tunni aja pärast järgmine rong. See põhimõtteliselt tund aega möödus kiiresti ja tuli kätte aeg rongi peale minna. Paarikümne minuti pärast olin kohal. Õhtul sai ka ühel kontserdil käidud, kus esinesid enamasti kohalikud bändid. Huumorit sai küllaga ning teki alla jõudsin enam-vähem kolme ajal.
Hommikul tuli ettevõtta teekond Äksi motelli projektikoolitusele. Ka seal olid vanad-head tuttavad näod ees. Projekti kirjutamisest ma eriti palju juurde ei õppinud, kuid sain kinnistada oma varasemaid teadmisi. Lisaks sellele sain jälle uusi tutvusi. Muidugi öösel sai maffiat ka jälle mängitud. Sellele eelnes üks mäng, mida ma polnud elus varem mitte kunagi mänginud - The Betrayal at the House on the Hill. See oli üsna põnev mäng... kuigi ma olin vist esimene ja ainus, kelle kollid ära tapsid... Nõrk olin vist.
Järgmisel päeval ehk siis kolmapäeval sai koolitus läbi. Kirjutasime kõik iseendale kirjad ning võtsime loosiga, kes kellelegi posti paneb. Mina panin oma kirja Jõgeval posti. Üldse käisin esimest korda Jõgeval. Sai ära nähtud Eesti väikseim Selver... Arvata on, et ma ei suutnud naermist lõpetada kogu selle aja jooksul, mis ma seal poes viibisin. Isegi Hiiumaal on suurem Selver. Suuruste vahe on vähemalt kolmekordne.
Õhtuks jõudsin jälle Tallinna ning neljapäeval käisin Tallinna Ülikoolis vestlusel. Loodetavasti läks vestlus hästi.
Koju sõitsin "tunne-oma-kodumaad" ehk Haapsalu bussiga. Sealt edasi Haapsalu linnaliinikale ja siis praamile. Sadamast kodubussi peale ning veidi enne kuute olin kodus.
Suuuured suuured tänud kõigile, kes olid osakesed minu hullust nädalast mandrimaapeal. Teieta poleks see reis olnud nii vinge.
Päikest,
L.
PS. Kui tunned end ära ja tahaksid, et ma Sinu ägeda isikuse "paljastaks", siis pommita mind facebookis.
Kuna ma elan Eesti suuruselt teisel saarel, siis saarelt välja saamine on omaette luksus. Või on saarel elamine privileeg... polegi kindel.
Igatahes kõik algas neljapäeval minu armsas kodukohas, kus ma oleks võinud vabalt bussist maha jääda, sest olen piisavalt blond, et vaadata, millistel päevadel kiirbuss Tallinna käib. Kui ma poleks bussijuhikäest küsinud, kas tol päeval ka kiirbuss tuleb, oleksin ilmselt südamerahuga bussil ära lasknud sõita ja oodanud järgmised 72 tundi kuni buss tuleb...
Sõidsin bussiga Heltermaale, kust ostsin endale praamipileti. Kui väljusin sadamahoonest, tegin avastuse.
Siis oli aeg praamipeale ronida. Kuna mul oli kaasas suur kott, kus olid nädala aja asjad ja ma nagunii ei viitsi kunagi trepist salongi minna, siis sõitsin ka seekord liftiga. Minu meelest on wifi kõige tugevam nö "ökonoom klassis" ning sellepärast istusin lastenurga juurde. Läks veidike aega ning sinna hakkas järjest lapsi tekkima.. Enamus reisist (ehk siis Rukkirahuni) istusin seal... Pean tunnistama, et isegi päris lõbus oli.
Nimelt oli seal olukord, kus oli eesti keelt kõnelev laps ning vene keelt kõnelev laps.
Vene laps: Gde tvoja mama? (Kus su ema on?)
Eesti laps teeb näo, et saab aru ning vastab: Mhm.Kuna vähe aega oli veel sõitu jäänud, käisin vetsus ära ning leidsin juhuslikult ühe sõbranna ülesse. Kuna ta ütles, et buss on üsna täis, siis läksime kohe alla, et ehk saab pileti ära osta. Kui bussi jõudsin, sain teada, et buss on läbimüüdud... Peale veidikest moosimist sain pileti ja minu istekoht pidi olema maas oma koti otsas. Õnneks mul vedas ning sain siiski istmele istuma, kuna üks naine oli nõus oma väikese lapse sülle võtma... Ma pole elus kordagi näinud, et kiirbuss oleks nii täis. Hullumaja.
Sõbrannaga jätsin hüvasti juba Pääsküla peatuses ning kell pool üheksa olin Tallinna bussijaamas. Sealt edasi sõidsin kesklinna. Juba sellel õhtul hakkas pihta minu diivanite surfamine. Vallutasin oma esimese diivani juba neljapäeva öösel vastu reedet.
Järgmine päev sõitsin Võrtsjärve äärde, Õpilasesinduste Liidu Suveseminarile. Hommikul Tallinnas nägin juba vanu tuttavaid nägusi Tallinna Linnavolikogu Simulatsioonilt ja ENL Suvekoolist. Seega hommikul oli siis esimene kalliring. Paari tunnipärast olime Võrtsjärve ääres kohal. Kuna olin majutuskohaks valinud kämpingu, siis läksin endale sobivat kämpingut otsima... Ja oh minu üllatust, kui avastasin, et kämpadel on riikide nimed ja üks riikidest oli Russia. Loomulikult pidin minema Venemaale... olin sealt just sel nädalal Venemaalt naasnud (teisipäeval sõitsin Eestisse, olin poolteist päeva kodus ja võtsin ette selle mandrireisi). Kuna tükk aega keegi sinna majja ei liitunud, hakkasin juba arvama, et jään täitsa üksi... Aga veidikese ajapärast liitusid minuga kaks tuttavat nägu ENL Suvekoolist ning veel hiljem 2 neidu, keda ma polnud varem kunagi näinud. Minu kämpa seltskond oli vinge, missest, et seal veel kaks tükki minu voodis pidevalt aelemas käisid. Ju mu voodi siis kuum koht oli.
Ja siis see hakkas kõik pihta.
Nende nelja päeva jooksul Võrtsjärve ääres sai hääästi palju nalja. Ükski õhtu ei möödunud maffiata. Viimasel ööl mängisime isegi kella poole seitsmeni hommikul. Viimasel õhtul oli ka stiilipidu, mille teemaks oli Tsirkus. Mina olin siis mustlane.
Ei tea mitu last ma siis saan.
Päeval, enne stiilikat toimus rannas laat. Seal sai tasuta oma mulli minna.
 |
| Ups ja hampster kukkus |
Ma olen alati tahtnud hampster olla. Suveseminaril mu unistus täitus - HURRAAAAA!
Lisaks käisin seal veel vibu laskmas.
Viimasel päeval tegime seda imearmast seljale kirjutamise asja. Kuna meediatiimis olid ainult Canonid, ja minul oli kaasas minu Nikon, siis sain oma seljale Canoni-Nikoni reippi. Aga pole hullu. Tohutult armas oli hiljem kõiki neid asju lugeda ja hoian selle lehe endal kuskil alles, et saaksin seda lugeda just siis, kui on vaja tuju tõsta.
Üsna tihti kui jälle kogemata satun Suveseminari, Suvekooli või Simulatsiooni piltide peale, tunnen kuidas ma kõiki igatsen. Tahaks lihtsalt seda kallimaratoni, mis igakord on, kui sellised üritused on. See on tohutult armas värk... AAAH ma ei oska seda sõnadesse pannagi, mida tunnen. Neid sõnu, mida ma otsin, pole veel olemas või midagi.
Igatahes Tallinna tagasi sõites otsisin paaniliselt ööbimiskohta, sest et ma ei saanud kuidagi ühendust oma öömaja pakkujaga. Ja need kellele, ma helistasin, olid linnast ära ja seega ei saanud mulle öömaja pakkuda. Lõpuks üks hästi tore särasilmne neiu võttis mind enda juurde diivanile. Ja diivan number 2 sai vallutatud. Peaksin vist tõsiselt kaaluma "oma diivanite" nimekirja...
Esmaspäeval tsillisin niisama Tallinnas. Koju polnud mul mõtet sõita (oleksin saanud paar tundi kodus olla ja siis oleksin pidanud tagasi sõitma + oleksin raisanud lihtsalt 20€). Käisin nii bussijaama juures mingisuguses kaltsukas, Solarises, Virus, Rocas ning lõpuks läksin rongi peale... Mis kõige parem, jäin oma 4 minutit rongist maha. Õnneks läks tunni aja pärast järgmine rong. See põhimõtteliselt tund aega möödus kiiresti ja tuli kätte aeg rongi peale minna. Paarikümne minuti pärast olin kohal. Õhtul sai ka ühel kontserdil käidud, kus esinesid enamasti kohalikud bändid. Huumorit sai küllaga ning teki alla jõudsin enam-vähem kolme ajal.
Hommikul tuli ettevõtta teekond Äksi motelli projektikoolitusele. Ka seal olid vanad-head tuttavad näod ees. Projekti kirjutamisest ma eriti palju juurde ei õppinud, kuid sain kinnistada oma varasemaid teadmisi. Lisaks sellele sain jälle uusi tutvusi. Muidugi öösel sai maffiat ka jälle mängitud. Sellele eelnes üks mäng, mida ma polnud elus varem mitte kunagi mänginud - The Betrayal at the House on the Hill. See oli üsna põnev mäng... kuigi ma olin vist esimene ja ainus, kelle kollid ära tapsid... Nõrk olin vist.
Järgmisel päeval ehk siis kolmapäeval sai koolitus läbi. Kirjutasime kõik iseendale kirjad ning võtsime loosiga, kes kellelegi posti paneb. Mina panin oma kirja Jõgeval posti. Üldse käisin esimest korda Jõgeval. Sai ära nähtud Eesti väikseim Selver... Arvata on, et ma ei suutnud naermist lõpetada kogu selle aja jooksul, mis ma seal poes viibisin. Isegi Hiiumaal on suurem Selver. Suuruste vahe on vähemalt kolmekordne.
Õhtuks jõudsin jälle Tallinna ning neljapäeval käisin Tallinna Ülikoolis vestlusel. Loodetavasti läks vestlus hästi.
Koju sõitsin "tunne-oma-kodumaad" ehk Haapsalu bussiga. Sealt edasi Haapsalu linnaliinikale ja siis praamile. Sadamast kodubussi peale ning veidi enne kuute olin kodus.
Suuuured suuured tänud kõigile, kes olid osakesed minu hullust nädalast mandrimaapeal. Teieta poleks see reis olnud nii vinge.
Päikest,
L.
PS. Kui tunned end ära ja tahaksid, et ma Sinu ägeda isikuse "paljastaks", siis pommita mind facebookis.
No comments:
Post a Comment