Riia tripp ja sellele järgnenud nädal

Hei!
Nagu lubasin, siis Riia reisist kirjutan eraldi sissekande.
Reede hommikul (14.märts) seadsin sammud bussijaama ning ostsin sealt kuni Rohukülani pileti. Laeva peal sain Greete, Anni ja Johhiga kokku. Tol hommikul sõitis üldse kuidagi palju tuttavaid selle praamiga, enamus Tallinna.
Hääletasime enne Rohukülla jõudmist end praami peal kahe rekka peale. Mõlemad rekkad sõitsid Pärnu suunas ja panid meid Audrus maha.
Audrust oli Pärnu põhimõtteliselt ainult kiviviske kaugusel. Saime ühe sõiduauto peale, mille juhiks oli üks naine. Ta tundus tore olevat, saime tänu temale, küll sõiduki vahetusega, täpselt Port Arturi kõrvale. Juba poole kaheteistkümneks olime linnas. Sain Portas mingist poest Тоника toonivat palsamit. Olen praeguseks seda paaril korral kasutanud, kui väljakasvavad juured on närvidele käima hakanud. Peaksin mainima, et käib kah... Parem roosakad juuksejuured kui täiesti valged.
Ostsin siis tooni 6.65, mis oma nimetuse poolest peaks olema India kevad. Nii nagu pakendil olevalt kleebiselt näha, peaks toon siuke lillakas-punane olema. Eks ta veidi ole jah sellise lillaka alatooniga. Kuna mul on külm nahatoon, siis ei näe sellel lillakal toonil miskit viga. Kusjuures olen isegi kaalunud oma juuksed lillakaks värvida, kuid pole selleni veel jõudnud. See selleks. Kui keegi tahab Тоника toonivat palsamit katsetada, siis soovitan kindlasti kindad kätte panna, kuna palsam määrib ka nahka. Kindlasti ei ole tooniv palsam püsiv lahendus, seega kui on soov pikemaks ajaks karvatooni vahetada, siis soovitaks pigem püsivärvi.
Lisaks sellele sattusime Rüütli tänaval mingisse ehtepoodi, kus kõik ehted olid -95% alla hinnatud. Sõrmuseid sai sealt kuskil euro eest. Tulin sealt 2 sõrmusega ära.

Kriveti-suitsujuustu püreesupp ürdikrutongidega

Käisime veel Edelweissis söömas. Samuti nägime ka Keimo ära.
Mingi aeg veel tegime avastuse et Pärnus elavad lapsed käivad Steffi kõrval alkopoes kommi ostmas. Algul oli imelik vaadata kuidas lapsed alkopoes käisid. Esimene mõte oli see, et äkki poisikesed üritavad suitsu kätte saada. Aga võta näpust, käisid hoopis kommi ostmas. Ja nad polnud ainsad kes sealt ostmas käisid. Ja nüüd, nagu igalt-poolt kuulnud olen, siis pidid seal tõesti head kommid müügil olema. Peaks teinekord järele proovima.
Ja peagi oligi kell niipalju et oli aeg bussile minna. Olin arvestanud sellega, et Riias pean suure tõenäosusega enamasti venekeeles rääkima, aga vene keelse suhtlusega pidin juba bussis alustama. Buss oli rahvast täis. Eesti keelt ma nii väga ei kuulnudki, aga ei kurda. Mul ei ole vene keele vastu midagi. Läti piiril tehti ka väike dokumentide kontroll. Minu jaoks oli huvitav see, et kontrolli alustati bussi tagumisest otsast. Olen harjunud Eesti-Vene piiril oleva passi kontrolliga, kus alustatakse bussi esimesest otsast. Dokumendid kontrollitud, sõitis buss edasi. Päev oli ilus ja päikesepaisteline ja ma ei suutnud ära imestada kui ilusad metsad Lätis on. Samuti oli põnev jälgida sealset liikluskultuuri. Ma ei teagi mitu rida seal teel oli 2; 2,5 või lausa 3. Nimelt toimub Lätis autode mööda sõit 3 reas. Algul vaatad küll et teel on ainult 2 rida, aga kui möödasõiduks läheb, tekib sinna juurde justkui veel üks rida. Seega on üsna tavaline et möödasõidu ajal on sinust paremal sinuga samas suunas sõitev auto ja vasakul vastassuunas liikuv auto. Möödasõit toimub keset teed ja kõrval olevad autod tõmbavad teeperve poole.

Mu imeline lomo-püss Smena 8M

Kella kuue paiku õhtul jõudsime Riiga. Riias oli imeilus ilm, päike paistis ja enam-vähem soe oli ka. Sai ka esimesed pildid kohe bussijaamas oma analoogkaameraga tehtud. Pole küll siiani jõudnud pilte ilmutusse viia, loodan et sealt tuli midagi välja ka.
Kuna olin enne Riiga minekut korralikult hosteli asukohta ja üldse Riia kesklinna guugeldanud, siis teadsin umbes kuidas hostelini jõuda. Suutsin küll ühe kvartaliga algul mööda panna, kuid see möödapanek sai ka üsna kiiresti parandatud. Hostel asus kesklinnas ja suhteliselt rahulikus rajoonis. Hostelist rauteejaama oli kuskil 10 minutit jalutuskäiku äkki? Võib-olla isegi vähem. Igatahes koht oli idekas. Kahe öö eest maksime mõlemad 12€. Selle eest saime voodikohad 6-ses ühistoas. Lisaks meile olid toas veel 2 saksa päritolu neidu ja 2 aasia päritolu meest. Juhtus siuke halenaljakas lugu, et pätsasin kogemata ühe aasia tüübi voodikoha ära.. Kui oma tuppa jõudsime ei olnud seal kedagi. Ja tuba tundus ka veidi sassis. Kuna arvasin, et keegi oli niisama oma jope narivoodi ülemise osa peale pannud, siis tõstsin selle sealt ära.. Hiljem tulid sinna tuppa saksa tüdrukud ja tõstsid selle jope omakorda veel kaugemale. Lõpuks tuli see aasia tüüp tuppa ja päris kes ta asju liigutas. Kuna tema inglisekeel oli kehva, siis sain alles siis aru, kui tüüp oli mu peale juba solvunud, et olin tema voodikoha ära rottinud.. Tundsin end peaaegu terve õhtu selle pärast veidi halvasti..
Kui õigesti mäletan, siis käisime reedel peale hostelisse jõudmist veel korra Rimis ning siirdusime tagasi hostelisse. Peaks mainima, et enamasti on seal asjad odavamad. Ainuke asi, mis märkasin, et oli kallim kui meil Eestis, oli nätsupakk.
Üldiselt on Lätis alkohol odavam kui Eestis. Kui ma ei eksi siis poolene Мърная oli kuskil 6-7€. Eestis maksab selle eest ikka veidike rohkem. Lisaks sellele sai ära proovitud Läti siider Zelta. Nagu pildilt näha, siis pidi see olema õuna maitsega. Kerge õuna maitse oli juures küll. Maitselt meenutas see üldiselt pigem siidri ja õlle segu. Kusjuures pean nentima, et see ei olnud isegi halb. Täiesti joodav kraam.

Kuna Greete ei teadnud, kuidas ilma kallist kraami raiskamata viinakoksi pudelisse teha, tegin talle oma nipi selgeks. Ühesõnaga, selle asemel et juua pealt nii palju kokat ära, et normaalse kangusega koks välja tuleks, vaid viina tuleb lisada väheses koguses, siis see kokaga ära segada, sealt pealt juua ja siis uuesti niikaua kuni tuleb just paraja kangusega jook.
Lätlastel on mingi naljakas komme mingisugune punane võrk pudelile peale ostu sooritamist ümber panna... Arvatavasi on see selleks, et vältida pudelite kõlisemist.. Samas, kuidas takistab võrk pudeli kõlisemist - ei tea? Ilmselt asja seletab ära see, et tegu on siiski lätlastega.
Meie peokohaks hostelis oli minu voodi ehk siis nari ülemine korrus. Seal sai nii koksid valmis tehtud kui ka Läti siidreid joodud.
Kui me olime siidritele lõpu peale teinud, oli aeg käes end väljaminekuks sättima hakata. Vahetasime riided ja tegime end üldiselt korda. Kuskil kolmveerand kümne ajal seadsime sammud välja. Kaasa võtsime ühe viinakoksi, mis oli üsna kange. Naersime omaette, et kui too aasia tüüp, kelle voodikoha kogemata ära pätsasin, oleks näinud kuidas ja millistes kogustes mida sisse joome, oleks too saanud korraliku kultuurišoki, sest et nii palju kui teada, siis Aasias üldiselt eriti alkoholi ei tarvitata, ei lahjat ega kanget... Veel vähem naised..

Seadsime oma sammud ühe Riia geiklubi, XXLi, suunas. Tegelikkuses oli sinna jalgsi ainult 10 minuti tee. Kuskil poole teepeal möödusime mingisugusest seltskonnast. Alguses vähemalt mulle tundus et tegu on sama seltskonnaga, aga kui neist möödunud olime, hüüdis üks mees meile miskit järgi. Alguses ma ei saanud aru mis keelega tegu on, aga kõlas saksa keele moodi. Sellepeale vastasin saksa keeles, et ma ei räägi saksa keelt. Sattusime rääkima selle tüübiga. Küsis, kuhu liigume ning kui vastasime et geiklubisse, siis põhimõtteliselt sõimas meil näo täis et "bloody faggot's club"-i läheme. Seletasime talle ära, miks me sinna teel olime ja millistel pidudel me tavaliselt käime. Sellepeale küsis too, kas võib kaasa tulla, kuna ta polevat kunagi varem üheski geiklubis käinud... Jõudsime siis klubisse, seal oli veel vähe rahvast, sest jõudsime suht peo alguseks kohale. Kuna meil oli teel klubisse koks otsa saanud ja hostel polnud kallis, otsustasime joogile järgi minna. Tollest mehest me lahti ei saanud, töllerdas meil järgi. Jook toodud, läksime tagasi klubisse. Kuna saime aru et oleme kind of stuck selle kutiga, hakkasime pidama plaani kuidas temast lahti saada. Lõppkokkuvõttes põgenesime sõna otseses mõttes geiklubist. Palusime veel vene keeles mingisugustelt tüüpidelt abi, et nad meie asjad tagant garderoobist ära tooksid. Jutu käigus järsku üks neist küsis mu käest, kas me oleme eestlased. Saanud positiivse vastuse, hakkasid nad meiega lampi eesti keeles rääkima. Tuli välja, et nad olid Eestist. Tänasime neid ja suundusime tagasi hosteli juurde.
Järgmisel päeval oli vihmane ilm. Käisime päeval Riia kaltsukates ringi. Oli üsna palju põnevaid leide. Samuti väga väga odavaid leide. Igatahes kui järgmine kord Riiga lähen, siis lähen tühja kotiga, ning riided ostan sealt. Leidsime vihma eest varju minnes täiesti lampi mingisuguse kvartali, mis meenutas oma arhidektuuri poolest Itaaliat ja oli täis erinevaid disainerite poode/esindusi/kontoreid. See on siuke koht, kus võiks üks kord suvel päikesepaistelise ilmaga ühe fotoshoot'i teha. Kvartalist väljudes leidsime ühe kaltsuka, kus oli kaalu kaup. Riide kilohind oli kuski 1€ millegagi. Kusjuures nädala jooksul iga päevaga riide kilohind langes. Esmaspäeval kalleim, pühapäeval odavaim. Lisaks sellele käisid ühed sõbrad Tallinnast tol päeval Riias ning lõpp-kokkuvõttes tsillisime nendega enamus päevast ringi.
Õhtul läksime Greetega uuesti välja. Seekord otsustasime vanalinna baarid läbi käia. Sattusime rääkima hostelis pesitseva rahvaga ning otsustasime alguses koos nendega Cuba Cafesse minna. Tsillisime nendega natuke, istusime ühe laua taha maha ning siis panime tähele, et kõrval laual istusid eestlased. Loomulikult pidin valjusti ütlema "Oi siin on eestlased". Sattusime nendega rääkima. Üks neist elas Lätis. Tema sõnade järgi olevat Lätis parem elu kui Eestis. Samuti pole lätlastel enam 6 varvast vaid siiski 5, lihtsalt neist 3 on ees ja 2 on taga. Istusime Greetega seal natuke ja otsustasime mööda vanalinna edasi tuuritada. Otsustasime üles otsida Aptieka, mis oma logo poolest meenutab meie Laborit. Tee peal sattusime alguses hoopis YOLO bārs'i. Baar oli seest mega tuus, kuigi rahvast tundus vähe olevat. Toolidega oli ka tore lahendus leitus - osad toolid olid ripp toolid ja nendes oli tõsiselt mõnus istuda.
Olnud veidi istunud YOLOs, otsustasime selle lätlaste Labori siiski üles leida. Enne, kui oleks selle üles leidnud, jõudsime ära eksida korraks ka Daugava äärde. Pilti mul kahjuks sellest pole, kuna mu telefon on piisavalt saast et pimedas mitte pilti teha. Liikusime tagasi vanalinna ning lõpuks leidsime ka otsitud pubi üles. See oli väiksem kui meil Labor on, kuid seest oli ta üsna tsill. Sellel oli 2 korrust, alumisel korrusel olid vetsud ja siuke veidi suurem peosaal lauajalgpalliga. Lauajalgpallile tuli muidugi raha sisse toppida, et mängida. Aga üldiselt tundus siukese hubase väikse kohana.
Järgmisena võtsime suuna The Clubi suunas, kuhu olime tolle õhtu lõpuks jõuda. Nagu ka Aptiekaga, tegime enne lõpp-peatust ühe vahepeatuse. Nimelt olin netist enne Riia reisi guugeldanud peokohti ning leidsin siukse pubi nagu Zapte, mis tähendab tõlkes moosi. Lisaks sellele, et see koht tundus juba netist uurides põnev, oli seal uksel ka wifi kleeps. Nimelt kasutasime google mapsi selleks et The Club üles leida. Läksime siis sisse ja istusime maha. Loovalik oli seal suhteliselt minu maitse järgi. Mina istusin baarileti poole seljaga, kuid Greete istus näoga ning nii palju kui aru sain, siis saime leti tagant killer-pilke, kuna me midagi ei tellinud.. Lõpuks otsustasime just nende pilkude pärast sealt pubist uttu tõmmata. Aga seinal olnud valgustatud jalgratas oli päris tuus. See oli esimene asi, mis minu pilku püüdis kui me baasi sisenesime. Sinna võiks teinekordki minna.

Jõudsime siis lõpuks The Clubi. Sissepääs on seal naistele enamasti tasuta. Muidu oleks pidanud maksma 7€, et sisse saada, aga hell no, me oleme siiskiveel vaesed abituriendid. Tol öösel oli siis peo nimetuseks "Dirty Freaky Extravaganza", mis alguses tundus nagu mingisugune drag queen pidu, kuna peo ürituse cover photol tundus olevat üks selline kuninganna. See selleks. Klubi, kui hoone, oli suhteliselt suur. Meeldiv üllatus tabas meid, kui läksime vetsu, sest see nägi tõeliselt fancy välja. Eriti see roosa valgustus, mis kabiinides oli. Muidugi olid fancyd vetsukabiinide ustele maalitud naised ja hiiglaslik peegel kuldse raamiga.

Olles veidi tantsinud, panime tähele lillelistes ülikondades mehi. Tundus nagu neil oleks olnud poissmeeste pidu, sest need ülikonnad nägid suhteliselt totakad välja. Kujutage ette meest rohelises ülikonnas, millel on karikakrad peal. Ühel neist oli seljas ka valge ülikond, mille peal olid mustache'id peal. Arvestades seda, kui vähe seal tegelikult rahvast oli (sinna oleks paarsada inimest mahtunud, kuid oli kuskil max 100 inimest), oli pidu tegelikult väga vinge. Tantsimiseks oli piisavalt ruumi, ei pidanud teistega väga konkureerima ruumi pärast. Mitte et mind segaks see, kui ruumi on vähe. Tallinnas väljas käies on tavaliselt vähe ruumi tantsimiseks, aga ma ei kurda kunagi.
Valgusshow oli vinge. Samuti lennutati neid valgeid paberitükke. Peaksin ära mainima, et Riias sai tehtud minu esimene klubi pilt. Eestis pole veel jõudnud klubifotograafi juurde. Seega minu esimene ja hetkel ainuke ametlik klubipilt on tehtud Riias. Klubist tagasi hosteli jõudsime kuskil poole nelja - nelja ajal.

Pühapäeval ehk viimasel päeval Riias sai umbes kella 12 paiku check-out tehtud. Liikusime Centrala Stacija (Kesk Jaam) poole liikuma. Sealt edasi liikusime bussijaama, kus jätsime oma asjad pakihoidu. Otsustasime veel veidi mööda vanalinna ringi käia. Käisime söömas siukeses kohas nagu T.G.I.Friday's. Koht oli üli tsill ja söök oli hea.

Tellisin Prantsuse sibula supi juustuga. SEE OLI NII HEA. Ettekandja tuli alati nii vaikselt, et igakord, kui ta tuli, ehmatasime mõlemad. Aga üldiselt on tegu väga hea kohaga söömiseks.
Seal samas kõrval oli ka üks pudi-padi pood, mille nimi oli Randoms. Seal oli igasuguseid napakaid asju müügil - samuti ka need ülikonnad, mida olime eelmisel õhtul klubis näinud. Seal oli veel mustreid. Näiteks raha ja kaardid. Seal oli igasuguseid huvitavaid kostüüme müügil - näiteks fallose kostüüm.. Sounds like party...

Asjad, mida Riias olles teada sain:

• kui Tallinnas on Kolm Õde, siis Riias on Kolm Venda
• kaardilt tunduvad vahemaad erinevate kohtade vahel meeletu pikad, tegelikuses saab jalgsi ühest vanalinna otsast teise liikuda väga kiiresti. 
• Riias on selline tänav nagu Pērses iela (see ei olnud meie hostelist kaugel, kuid me kahjuks ei jõudnud sinna)
• ka Riias on ühistranspordis kasutusel kaardisüsteem. Neil ei ole mitte rohelised kaardid, vaid e-talons. 

Enne, kui oleksime bussile läinud, leidsime lõpuks üles ka H&Mi. Tuli siis ka sealt läbi käia. Peaks mainima, et noorhärra, kes seal tol päeval tööl oli, oli tohutult nunnu. 

Mina ei oleks mina, kui ma H&Mis lollitamas ei käiks. Teadupärast ma ei osta põhimõtte poolest H&M asju peale seda, kui Eestis H&M avati. Ma ei osta isegi enam kaltsukast tolle firma asju. Lihtsalt H&M asju on nüüd peale poe avamist järjest rohkem igal pool ringi liikumas, ning ma ei taha eriti teistega nagu sarnaneda.
Aga poes võib lollitada ikka. Proovida enda peal erinevaid asju jne. Näiteks prille, salle, mütse, kunst juukseid jne. Seekord suutsin end seal eriti roosaks teha roosa kootud peapaela ja roosa totebagiga. Bubble girl, bubble girl.... WILD CHERRY.
Ettevaatust, metsik kirss.
Ei saa mainimata jätta ka Riia H&Mi turvatöötajat, kes lõbusasti asju tagasi paika sättis. Tundus et ta nautis oma tööd. Seda, kuidas ta seal neid asju sättis, oli täitsa fun jälgida. Tundus siuke lõbus sell olema.
Kell 19.00 istusime jälle bussi peal ning hakkasime tagasi Pärnu poole sõitma. Pärnus Rüütli tänaval sai veel läti pudikeelt räägitud. No ja muidugi ka neid sõnu, mis Riias olles selgeks olid saanud. Näiteks bārs, restorāns, kebabs, iela, bankomāts, krogs, aptieka. Samuti sain aru ühest väga olulisest fraasist "bez maksu" ehk siis eesti keeles "tasuta".
Ei imestaks, kui hirmutasin need vähesed inimesed, kes pühapäeva õhtul mööda Rüütlit ringi liikusid, ära oma pudilätikeelega. Ega ma just kõige vaiksemalt ka ei rääkinud.

Pärnus tsillisime terve esmaspäeva. Käisime Mai kinos tsirkuses... See juhtus olema väikelaste tsirkus.. Ei saa end just selles ämbris süüdistada, sest kuulutusel polnud sellest miskit kirjas. Parim osa kogu tsirkusest oli ilmselt lõpuetteaste, kus kloun kutsus lavale lapsed ja tegi nendega ühe etenduse tänapäeva peresuhetest. Seda oli tõsiselt naljakas vaadata.
Peale seda käisime veel Pitsahundis söömas. Tellisin mingisuguse lihasalati. Seda, mis selle nimetus menüüs oli, kahjuks ei mäleta.
Õhtul piirdusin klaasikese veiniga, kui õigesti mäletan.. Greete ja Keimo jõid vist hommikuni välja. Minul tuli mingi aeg väsimus peale ning läksin mingi 1-2 ajal magama. Hommikul mingi aeg ärkasin selle peale, et noored lasid soovilugusid, milleks olid erinevad ooperid... Mõlemad kiitsid üksteisele, kui head lood olid. Hommikul nad sellest muidugi midagi ei mäletanud. Tean, et kobisesin neile midagi, et nad magama läheks või veidi vaiksemalt võtaks.
Greete otsustas öösel et jääb veel päevaks Pärnu, kuigi algul sai kokku lepitud, et teisipäeval sõidame tagasi Hiidu. No pidin siis oma plaane ümber tegema ning otsustasin läbi Tallinna bussidega koju sõita. Tallinnas sain veel Martini ja Iljaga kokku. Õudsalt tore oli neid üle pika aja näha. Tsillisime nendega mööda Tallinna ringi ning õhtuse bussiga sõitsin koju.

Kolmapäeva hommikul kell 10 vedasin end juba maavalitsusse koosolekule ning peale koosolekut sõitsin Anni ja Mariga Suuremõisa Mari lõputööd filmima. Operaator Luigi oli vist päris geniaalsete ütlemistega... Tegelikult mulle see kaameratöö isegi meeldis. Alguses filmisime mõisas ja hiljem Salinõmmes. Salinõmmes oli siis ainult ratsutamist vaja filmida. Asi lõppes sellega, et Anni toppis mind hobuse selga. Alguses keeldusin kategooriliselt, aga kui aeg käes oli, siis ei jäänud mul muud üle kui hobuse selga ronida.
Neljapäeval tsillisin niisama. Ilmselt oli see mingisugune siuke päev kus sain end välja puhata, sest ma ei mäleta, et oleksin sel päeval otseselt miskit teinud.

VIP ruumi suurimad kiusupunnid

Reede hommikul seadsin end jälle Tallinna poole. Nimelt oli laupäeval tulemas Entrum Superfinaal. Päeval tsillisime Erkkiga mööda linna ringi, käisime kuskil Nõmme kaltsukas. Tasuta kast. See ütleb kõik. Sellest asjast ma ei saa kunagi kaugemale. Kui tasuta kasti näen, siis sinna ma ka jään ning sealt alati millegagi ära tulen. Seekord sain sealt mingisuguse musta kampsuni moodi asjaduse.
Õhtuks vedasin end kuskile Mustaka pärapõrgu. Õigemini Mektory'sse, sest seal toimuski superfinaal.  Õhtul sai loomulikult jälle väljas käidud. Äkki kuskil kolme ajal liikusin tagasi hotelli. Hommikul ärkasin, pakkisin asjad kokku, sõin ja siis tagasi rügama. Minu põhiliseks ülesandeks seekord oli mentorite registreerimine ja VIP-ruumis osaliste lõbustamine (LOE: kiusamine). Õhtul hilja sain sealt jällegi ära. Ma pole vist varem ühelgi sessioonil nii suvaliselt teiste tööd tegema kippunud. Minu eesmärgiks oli võimalikult kiiresti kõik tööd ära teha, seega minu maksimum pausid olid vaid paari minuti pikkused.
Õhtul peale sessi sõitsin Rakverre Martini juurde. Ega Luigil pole siis probleemi kuskil ei tea kus Eesti otsas ära käia, kui ta mandril juba on. Hiiumaalt igale poole on raske käia, aga Tallinnast liikuda kuskile edasi - pole just eriti raske.
Ma poleks vist elusees sellepeale tulnud, et viinakoksi kõlbab ka jääteega teha. Päris hea oli.
Muidugi oli väga väga väga tore näha oma kõige kallimaid dragoone ka.
Järgmisel hommikul liikusin tagasi Tallinna poole ja sealt edasi koju.
Need 1,5 nädalat lendasid linnulennul. Pole ka ime, sain nendest üsna pikalt kirjutada. Kindlasti jäi midagi ka kirjutamata.

Seniks aga päikest!
L.