Hei,
Ma arvan et ma ei eksi, kui väidan, et enamus meist arvas väiksena, et neist saab kuulus laulja, näitleja või hoopiski kosmonaut. Millegi pärast kaob vanusega see unistus ära.
Mäletan veel aegu, mil tegelesin kunstiga. Pakun, et võisin siis olla 11-15 aastane, päris täpselt ei ole meeles. Igatahes mulle tõsiselt meeldis joonistada, eriti harilikuga. Vahel võtsin ka pintsli kätte, eriti armastasin akrüülvärvidega maalida. Just nende saatanast värvidega, mis riietele pritsides maha ei tule. Vahel vedas, kui kohe Fairy-ga plekki nühkima hakkasin.
Olid ka ajad, kus tegelesin näitlemisega. Neljandas klassis läksin näiteringi, 4 aastat tegelesin sellega aktiivsemalt, järgnevad 3 aastat enam mitte nii aktiivselt. Asi polnud selles, et ma ise ei tahtnud, vaid selles et trupp kadus ära ja endal tekkis ka ajapuudus. Viimased 2 aastat käisin ainult suvistel kirjanduslikel projektidel. Oma näiteringi "karjääri" lõpuks kirjutasin juba ise ette antud loo põhjal näidendeid, seal hulgas ka need osad, mis ise etendasin.
Gümnaasiumi lõpus taipasin, et tegelesin iseendalegi märkamatult turundusega. Peamiselt tegin oma kooli õpilasesinduse üritustele reklaami, tegelesin õpilasesinduse blogi ja facebooki lehega. Samas sai promotud ka need projektid, millega kooli ja õpilasesinduse kõrvalt tegelesin. Tol hetkel, kui ma avastasin, et olin tegelenud kogu selle aja turundusega, muutsin tegevuse veelgi organiseeritumaks, lugesin erinevaid postitusi selle kohta ning sattusin isegi paarile koolitusele.
Kuid siis mingi hetk tuli kätte see gümnaasiumi lõpp, ja oli vaja langetada otsus mis edasi, kas kooli või tööle?
Vähesed neist, kes mind teavad, ilmselt teavad et tegelesin mitu aastat ka kirjutamisega. Kirjutasin peamiselt järjejutte. Alustasin kirjutamisega veel vanadel headel reidi aegadel, hiljem kirjutasin juba inglisekeelsesse veebikeskonda Wattpad. Viimases on mul lugejaid kuni tänase päevani, kuigi ma pole ammu midagi kirjutada. Viimane e-raamat mis ma sinna kirjutasin oli fantaasia raamat. Fantaasia just sellepärast et mulle endale meeldis väga fantastikat lugeda.
Mina leidisin, et kuna ma ei tea kindlalt, mida õppida tahan, siis võtan selle vaba aasta ja käin tööl. Uue süsteemi järgi oleksin ilmselt vale valiku tehes lihtsalt oma tasuta õppekoha ära raisanud. Raiskamine oleks see olnud mitte ainult mulle vaid ka kellelegi teisele, kes oleks minu pärast õppekohast ilma jäänud. Lihtsalt õppimise pärast pole mõtet kooli minna, asi peab ennast ka huvitama.
Praeguseks olen jõudnud sellisesse punkti, kus ma tunnen, et gümnaasium tappis mu loovuse.
Tunnen, et kui ma võtaks praegu paberi ja pliiatsi kätte, ei saaks ma joonistamisega hakkama. Ma lihtsalt ei oskaks enam midagi joonistada. Mu peas oleks lihtsalt üks tühjus ja ma paneksin selle paberi ja pliiatsi sama targalt tagasi sinna, kust ma need võtsin. Käisin eelmise aasta kevadel Lavaka eelkatsetel. Ma ei läinud sinna tagasi vaatama, kas sain edasi järgmistesse katsetesse või ei, sest ma tundsin, et ma ei kuulunud enam lavale, vähemalt enam mitte nii nagu kunagi varem. Kui ma võtan tühja dokumendi lahti, et kirjutama hakata, ei suuda ma peale paari lause kirja panna. Mul on tunne, et olen oma hobid kaotanud, et mul polegi hobisid. Ma ei oska enam nende asjadega tegeleda. Ning kui ma järgi mõtlen, siis oli kõik enne gümnaasiumi korras. Miks on meie koolisüsteem ehitatud üles nii, et inimesi surutakse kasti?
Just selline tunne mul ongi, nagu kogu mu loovus oleks kuskile kasti pakitud, sinna kinni teibitud ja mul pole miskit teravat millega seda kasti lahti teha.
Ma ei tea enam, millega mulle meeldib tegeleda, tean ainult millega mulle meeldis tegeleda ning kahjuks ka seda, et ma ei oska enam nende asjadega tegeleda. See omakorda tekitab vastumeelseid tundeid. Kes ma olen? Miks ma olen? Mida ma peaksin oma eluga ette võtma? Milline on minu rada? Millest ma unistan? Millised on minu eesmärgid?
Vähemalt ühes asjas olen ma veendunud, misiganes valiku ma teen, peab see olema seotud suhtlemisega. Olen töötanud kohas, kus mul ei olnud kellegagi suhelda, ja uskuge mind, ma pidin seal hulluks minema. Ma tundsin lausa füüsiliselt suhtlemisest puudust, et mul on vaja kellegagi rääkida ükskõik millest. Kaua ma seal töökohas vastu ei pidanud, kuna üsna kiiresti tulid ka tervise probleemid.
Päikest,
L.
Ma arvan et ma ei eksi, kui väidan, et enamus meist arvas väiksena, et neist saab kuulus laulja, näitleja või hoopiski kosmonaut. Millegi pärast kaob vanusega see unistus ära.
Mäletan veel aegu, mil tegelesin kunstiga. Pakun, et võisin siis olla 11-15 aastane, päris täpselt ei ole meeles. Igatahes mulle tõsiselt meeldis joonistada, eriti harilikuga. Vahel võtsin ka pintsli kätte, eriti armastasin akrüülvärvidega maalida. Just nende saatanast värvidega, mis riietele pritsides maha ei tule. Vahel vedas, kui kohe Fairy-ga plekki nühkima hakkasin.Olid ka ajad, kus tegelesin näitlemisega. Neljandas klassis läksin näiteringi, 4 aastat tegelesin sellega aktiivsemalt, järgnevad 3 aastat enam mitte nii aktiivselt. Asi polnud selles, et ma ise ei tahtnud, vaid selles et trupp kadus ära ja endal tekkis ka ajapuudus. Viimased 2 aastat käisin ainult suvistel kirjanduslikel projektidel. Oma näiteringi "karjääri" lõpuks kirjutasin juba ise ette antud loo põhjal näidendeid, seal hulgas ka need osad, mis ise etendasin.
Gümnaasiumi lõpus taipasin, et tegelesin iseendalegi märkamatult turundusega. Peamiselt tegin oma kooli õpilasesinduse üritustele reklaami, tegelesin õpilasesinduse blogi ja facebooki lehega. Samas sai promotud ka need projektid, millega kooli ja õpilasesinduse kõrvalt tegelesin. Tol hetkel, kui ma avastasin, et olin tegelenud kogu selle aja turundusega, muutsin tegevuse veelgi organiseeritumaks, lugesin erinevaid postitusi selle kohta ning sattusin isegi paarile koolitusele.
Kuid siis mingi hetk tuli kätte see gümnaasiumi lõpp, ja oli vaja langetada otsus mis edasi, kas kooli või tööle?
Vähesed neist, kes mind teavad, ilmselt teavad et tegelesin mitu aastat ka kirjutamisega. Kirjutasin peamiselt järjejutte. Alustasin kirjutamisega veel vanadel headel reidi aegadel, hiljem kirjutasin juba inglisekeelsesse veebikeskonda Wattpad. Viimases on mul lugejaid kuni tänase päevani, kuigi ma pole ammu midagi kirjutada. Viimane e-raamat mis ma sinna kirjutasin oli fantaasia raamat. Fantaasia just sellepärast et mulle endale meeldis väga fantastikat lugeda.
Mina leidisin, et kuna ma ei tea kindlalt, mida õppida tahan, siis võtan selle vaba aasta ja käin tööl. Uue süsteemi järgi oleksin ilmselt vale valiku tehes lihtsalt oma tasuta õppekoha ära raisanud. Raiskamine oleks see olnud mitte ainult mulle vaid ka kellelegi teisele, kes oleks minu pärast õppekohast ilma jäänud. Lihtsalt õppimise pärast pole mõtet kooli minna, asi peab ennast ka huvitama.
Praeguseks olen jõudnud sellisesse punkti, kus ma tunnen, et gümnaasium tappis mu loovuse. Tunnen, et kui ma võtaks praegu paberi ja pliiatsi kätte, ei saaks ma joonistamisega hakkama. Ma lihtsalt ei oskaks enam midagi joonistada. Mu peas oleks lihtsalt üks tühjus ja ma paneksin selle paberi ja pliiatsi sama targalt tagasi sinna, kust ma need võtsin. Käisin eelmise aasta kevadel Lavaka eelkatsetel. Ma ei läinud sinna tagasi vaatama, kas sain edasi järgmistesse katsetesse või ei, sest ma tundsin, et ma ei kuulunud enam lavale, vähemalt enam mitte nii nagu kunagi varem. Kui ma võtan tühja dokumendi lahti, et kirjutama hakata, ei suuda ma peale paari lause kirja panna. Mul on tunne, et olen oma hobid kaotanud, et mul polegi hobisid. Ma ei oska enam nende asjadega tegeleda. Ning kui ma järgi mõtlen, siis oli kõik enne gümnaasiumi korras. Miks on meie koolisüsteem ehitatud üles nii, et inimesi surutakse kasti?
Just selline tunne mul ongi, nagu kogu mu loovus oleks kuskile kasti pakitud, sinna kinni teibitud ja mul pole miskit teravat millega seda kasti lahti teha.
Ma ei tea enam, millega mulle meeldib tegeleda, tean ainult millega mulle meeldis tegeleda ning kahjuks ka seda, et ma ei oska enam nende asjadega tegeleda. See omakorda tekitab vastumeelseid tundeid. Kes ma olen? Miks ma olen? Mida ma peaksin oma eluga ette võtma? Milline on minu rada? Millest ma unistan? Millised on minu eesmärgid?
Vähemalt ühes asjas olen ma veendunud, misiganes valiku ma teen, peab see olema seotud suhtlemisega. Olen töötanud kohas, kus mul ei olnud kellegagi suhelda, ja uskuge mind, ma pidin seal hulluks minema. Ma tundsin lausa füüsiliselt suhtlemisest puudust, et mul on vaja kellegagi rääkida ükskõik millest. Kaua ma seal töökohas vastu ei pidanud, kuna üsna kiiresti tulid ka tervise probleemid.
Päikest,
L.
No comments:
Post a Comment