Hei!
Viimase nädala jooksul olen aru saanud, kui oluline on liikumine.
Ei, ma ei pea sellega hetkel silmas sportlikku liikumist, vaid üldist liikumist, mobiilsust. Kuigi jah, ka trenni tegemine on ka oluline.
Mulle on alati meeldinud see iseseisvus, et võin ükskõik millal, kellestki sõltumata, omal jalal minna ükskõik kuhu. Muidugi vahel peab natuke sõltuma ka ühistranspordi graafikutest, kuid see on vaid ajaplaneerimise küsimus.
Käisin teisipäeval operatsioonil, selleks et mu põlvest võetaks üks proov ja saaks teada, mis sellel viga on. Aga siis kui sulle öeldakse, et pead olema säästurežiimil... Pead võimalikult palju puhkama, võimalikult vähe ringi käima. Pikkasid maid ei tohi käia jne... Ja siis ei jäägi muud üle kui teistest sõltuda. Sõltuma autojuhist jne..
Mulle ei meeldi abi paluda. Pole kunagi meeldinud ega hakka ka meeldima. Tahan iseendaga ise hakkama saada ja mitte kellelegi teisele koormaks olla.
Peale operatsiooni olin üsna mitu päeva ikka korralikes valudes. Eriti õudne valu oli peale operatsiooni. Pidin omal jalal palatist autosse saama ja kodus autost tuppa. Ma ei saanud jalga kõverdada (ei tohtinud ka) ning jalg kandis ainult mingis teatud asendis. Iga samm oli valus. No ja veel autosse saamine, et see põrgu valu tegev jalg sinna sisse ja pärast välja saada... Pole elus rohkem autosse istumist elus rohkem visanud kui peale operatsiooni. 6 päeva jooksul sõin kuskil 7050 mg valuvaigisteid... Ehk siis keskmiselt 1175 mg päevas. Teate, kui haige on see, kui pead paluma abi kõige lihtsamate asjadega. Näiteks abi teksade jalast ära võtmisel, sest endal on nii valus jalga liigutada ja nii sügavale ei saa kummardada.
Viimase nädala olen peaaegu koguaeg koduse nelja seina vahel veetnud. Olen vaid paar korda haiglas oma haava sidumas, poes ja Käinas vanaemal külas käinud. Igasugune muu sotsialiseerumine on praktiliselt vaid netis olnud.
Aga mis siin nelja seina vahel teha on? Midagi pole. Mul on juba tunne nagu oleksin terve internetiavaruse läbi kamminud (kuigi see on võimatu). Mulle ei meeldi selline tuim istumine. Ma tahaks midagi teha, inimestega näost näkku suhelda. Interneti teel suhtlus ei ole see, mis on näost näkku suhtlus. Sa ei näe inimese emotsioone, võid neid ainult aimata.
Kõik on liiga liiga rahulik, kui sa pead lihtsalt paigal püsima. Mul on tunne nagu kogu mu elu seisaks paigal.
Ma igatsen linna suminat. Ma igatsen kiiret elutempot. Ma igatsen seda, et mul on koguaeg miskit vaja kuskil teha, et mul ei ole aega nädala sees isegi korralikult magada, sest pidevalt on kiire. Igatsen seda et koguaeg oli mingi liikumine. Olgu selleks kasvõi pidev tormamine.
Ma ei ole inimene aeglase elutempo jaoks. Mul on alati vaja miskit uut, pidevaid muutusi...
Vaikselt pealt jälgida kus ja mis toimub, ei ole hea.
Ei imestaks kui ma siis, kui tervise ja jala korda saan, võtan ette mõne pikema reisi. Lihtsalt selleks et liikuda. Ma ei tea kas see oleks üritus kompenseerida seda aega kus ma nüüd lihtsalt kodus istunud olen, aga see oleks liikumine. Näeks maailma ja saaks erinevates asjades olla väike osa.
Neile, kes lihtsalt ei viitsi liikuda ja praegu juhuslikult seda postitust lugesid, siis palun, võta jalad selga ja liigu, sest sul on võimalus. Mine uuri maailma, elu. Mina seda praegu teha ei saa...
Päikest,
L.
Viimase nädala jooksul olen aru saanud, kui oluline on liikumine.
Ei, ma ei pea sellega hetkel silmas sportlikku liikumist, vaid üldist liikumist, mobiilsust. Kuigi jah, ka trenni tegemine on ka oluline.
Mulle on alati meeldinud see iseseisvus, et võin ükskõik millal, kellestki sõltumata, omal jalal minna ükskõik kuhu. Muidugi vahel peab natuke sõltuma ka ühistranspordi graafikutest, kuid see on vaid ajaplaneerimise küsimus.
Käisin teisipäeval operatsioonil, selleks et mu põlvest võetaks üks proov ja saaks teada, mis sellel viga on. Aga siis kui sulle öeldakse, et pead olema säästurežiimil... Pead võimalikult palju puhkama, võimalikult vähe ringi käima. Pikkasid maid ei tohi käia jne... Ja siis ei jäägi muud üle kui teistest sõltuda. Sõltuma autojuhist jne..
Mulle ei meeldi abi paluda. Pole kunagi meeldinud ega hakka ka meeldima. Tahan iseendaga ise hakkama saada ja mitte kellelegi teisele koormaks olla.
Peale operatsiooni olin üsna mitu päeva ikka korralikes valudes. Eriti õudne valu oli peale operatsiooni. Pidin omal jalal palatist autosse saama ja kodus autost tuppa. Ma ei saanud jalga kõverdada (ei tohtinud ka) ning jalg kandis ainult mingis teatud asendis. Iga samm oli valus. No ja veel autosse saamine, et see põrgu valu tegev jalg sinna sisse ja pärast välja saada... Pole elus rohkem autosse istumist elus rohkem visanud kui peale operatsiooni. 6 päeva jooksul sõin kuskil 7050 mg valuvaigisteid... Ehk siis keskmiselt 1175 mg päevas. Teate, kui haige on see, kui pead paluma abi kõige lihtsamate asjadega. Näiteks abi teksade jalast ära võtmisel, sest endal on nii valus jalga liigutada ja nii sügavale ei saa kummardada.
Viimase nädala olen peaaegu koguaeg koduse nelja seina vahel veetnud. Olen vaid paar korda haiglas oma haava sidumas, poes ja Käinas vanaemal külas käinud. Igasugune muu sotsialiseerumine on praktiliselt vaid netis olnud.
Aga mis siin nelja seina vahel teha on? Midagi pole. Mul on juba tunne nagu oleksin terve internetiavaruse läbi kamminud (kuigi see on võimatu). Mulle ei meeldi selline tuim istumine. Ma tahaks midagi teha, inimestega näost näkku suhelda. Interneti teel suhtlus ei ole see, mis on näost näkku suhtlus. Sa ei näe inimese emotsioone, võid neid ainult aimata.
Kõik on liiga liiga rahulik, kui sa pead lihtsalt paigal püsima. Mul on tunne nagu kogu mu elu seisaks paigal.
Ma igatsen linna suminat. Ma igatsen kiiret elutempot. Ma igatsen seda, et mul on koguaeg miskit vaja kuskil teha, et mul ei ole aega nädala sees isegi korralikult magada, sest pidevalt on kiire. Igatsen seda et koguaeg oli mingi liikumine. Olgu selleks kasvõi pidev tormamine.
Ma ei ole inimene aeglase elutempo jaoks. Mul on alati vaja miskit uut, pidevaid muutusi...
Vaikselt pealt jälgida kus ja mis toimub, ei ole hea.
Ei imestaks kui ma siis, kui tervise ja jala korda saan, võtan ette mõne pikema reisi. Lihtsalt selleks et liikuda. Ma ei tea kas see oleks üritus kompenseerida seda aega kus ma nüüd lihtsalt kodus istunud olen, aga see oleks liikumine. Näeks maailma ja saaks erinevates asjades olla väike osa.
Neile, kes lihtsalt ei viitsi liikuda ja praegu juhuslikult seda postitust lugesid, siis palun, võta jalad selga ja liigu, sest sul on võimalus. Mine uuri maailma, elu. Mina seda praegu teha ei saa...
Päikest,
L.
