Kolimine, kolimine, kolimine

Kes veel ei tea, siis kolisin Tallinnasse. Täpsemini Mustamäele. Võtmed sain kätte 18 juuni ning sisse kolisin 24ndal.Üürin nimelt tuba, millel on rõdu. Tuba on vist veidi suurem kui mu tuba Hiiumaal.

Vaade mu toa rõdult.

Toast eriti mul rohkem pilte pole. Kuid nende kahe nädala jooksul, mis ma Tallinnas olen elanud, on paar pilti ikka tekkinud küll.

Oma esimesel vabal päeval külastasin Mustamäel erakorralist. Siiani jaman oma tervisega, kui miskit rohkem tean, siis teen sellest eraldi postituse. 

Dressipäev, sest dressid = mugavus

Käisin 4. juulil Ülemiste Citys oma vene keele sertifikaadil järgi. Kui tahan, võin nüüd Venemaal ülikooli minna.

Käisin muidugi samal õhtul väljas. Pidu oli hea nagu alati. Käisin isetehtud seelikuga väljas, sain seelikule komplimente. Hommikul sõitsin esimese trolliga koju.

Laulupeol sai ka ära käidud. Harjumatu oli olla laulupeol pealtvaatajana, harjunud kaareall laulma. 

Kui väljas juba pimedamaks läks, oli tõsiselt ilus vaadata tuledes laululava.

Muidugi ei saa mainimata jätta ka õhtusi istumisi pargis sõprade seltsis. Mina olen siis vee peal... 

Mina ja mu kajakas Lepistiku peatuses. Vahetult enne Bastille kontserdile suundumist.

Käisime Siretiga Bastille kontserdil. Mina ise küll eriline fänn pole (ausaltöeldes ma ei tea Bastille'st eriti midagi), kuid nautisin siiski kontserti. 

Tõeliselt võimas oli kui kõik oma telefonidega tulede merd tegid... Korraks oli tunne, nagu päike tõuseks uuesti.

Mina kui Bastille-võhik, pean tunnistama, et see hetk kui Dan (hallis kapuutsiga pusas ja seljaga) rahva sekka tuli ja täpselt minu ja Sireti eest läbi läks, oli hullumeelne. Ta oli minust vähem kui meetri kaugusel. 2-3 laulu hiljem alles hakkasin end kiruma, et ei saanud ta juukseid katsuda.

Peale Bastille kontserdit jalutasime Sirtsuga kesklinna, käisime Hollikast läbi ning tatsasime Mustamäe suunas edasi. Algne plaan oli Lasnast Mustakale jala minna. Kristiine keskuse kõrval statoilis tegime kerge burksi peatuse ning andsime selle jalgsi koju minemise suhtes alla. Tellisime takso.

Järgmisel hommikul panin asjad kokku, ja hakkasin Hiiumaa poole liikuma. Enne Vana-Pääsküla bussi käisin veel korra Maximast läbi. Teel tagasi bussipeatusesse, tuli ühe maja nurga peal üks vanem meesterahvas vastu. Ta jäi järsku keset teed seisma ning põhimõtteliselt karjus: "Issand küll on maailmas ilusaid tüdrukuid."
Õnneks taipasin talle "Aitäh" öelda. 

Kuna mul hetkel pole tervisega kõik päris korras, olen haiguslehel ning istun Hiiumaal, sest mu haiguslugu sai siit alguse.

Seniks aga päikest,

L.