Hei!
Olen tavaliselt siia neid "mis ja kus ma teinud olen" postitusi teinud. Erinevad arvamused olen seni tahaplaanile jätnud. Kuid mitte täna.
Millest selline pealkiri? No kui nüüd loogiliselt mõtlema hakata, siis ju ma sel teemal siia kirjutama hakkagi.
Lõpetamisest on möödas peaaegu kuu aega. Hetkel olen sotsiaalmeedias tähele pannud kuidas mu eakaaslased ei suuda valida millise eriala peale ülikoolis minna. Enamasti on nad kahe valiku vahel ning küsivad avalikult nõu kumb valida.
Ja siis olen mina... Ei tee mingeid erialavalikuid. Olen otsustanud sel aastal vaba aasta võtta. Miks?
Esiteks, ma ei tea mida ma täpselt õppida tahan, selle vaba aastaga üritan selgeks saada, mis ma oma tulevikuga teen. Mul on taskus neljade-viitega lõputunnistus ja vene keele B1 taseme sertifikaat. Loodetavasti need viivad mind kuhugi.
Teiseks, milleks raisata tasuta õppekohta ja aega vale valiku peale? Ei näe mõtet.
Mis siis saab kui ühest aastast saab kaks ja siis kooli lähen? Kui esimese kursuse lõpetan ja teised saavad oma bakalauruse kraadi kätte.
Kas ma näen välja nagu see läheks mulle 10 aasta pärast karvavõrdki korda? 10 aasta pärast ei ole vahet, kas lõpetan teistest aasta, poolteist või lausa kaks hiljem? Mis see minu perset torgib, millal teised lõpetavad? Ei torgigi.
Mitte et ma kedagi judge'ima tahaks hakata oma valikute pärast. Igaühel on õigus oma valikule.
Jätan praeguseks hariduse rahule ning liigun edasi välimuse juurde.
Tean üsna mitut inimest kes võivad lausa paanikasse minna, sest ei suuda ära otsustada, mida endale selga panna. Olgu selleks kas niisama jalutama või siis peole minek.
"Appi, mis ma selga panen?"
"Kas see ikka sobib siia?"
"Kas need riided sobivad mulle?"
"Mis ma jalga panen?"
Äkki paned selga riided ja jalga mingisugused jalanõud. Kui me lähme jalutama, siis suurima tõenäosusega näevad sind peamiselt võõrad. Minul on ausalt öeldes kama kaks mis sul seljas on, seni kui sul endal mugav on ja end hästi tunned. Ning vaevalt et võõraidki väga kotib, mis sul seljas on. Või kui peole minna... Paljudele ei jää nagunii meelde, mis sul peol seljas oli, sest neil on piisavalt tegemist oma erinevate alkohoolsete jookide joomise, tantsimise ja ülejäänud sotsiaalse eluga. No võib-olla geibaaris veel inimesed mäletavad, mida sa eile peol kandsid, aga ülejäänud kohtades on küll täiesti ükskõik - käi kasvõi kõik nädalavahetused ühe ja sama outfit'iga.
Aga no, kui on tõesti mingi häda, mida selga panna, siis on ka võimaluseks põhigarderoobi loomine. Garderoobi, kus kõik asjad match'ivad oma vahel ja kus on basic. Säästad nii enda kui ka teiste inimeste ajusid teemal "mida ma selga panen".
Ma ei tahtnud loengut pidada, kuid pidin selle endast välja saama.
Minu põhiline point selle postituse juures on see, et jääge truuks iseendale, ärge sõltuge teiste arvamusest, sest keegi ei hooli ega armasta teid rohkem kui teie ise. Iga inimene seab iseennast enda jaoks kõige tähtsamaks ning kui sa pole iseendale nr 1 kohal, siis on jama lugu. Just sina lähed iseendale kõige rohkem korda. Päeva lõpus ei lähe sa üldjuhul teistele niipalju korda kui iseendale.
Teistel on savi, mida tegid 2, 5 või isegi 10 aastat tagasi. Peamine on iseenda rahulolu. Läbi aegade on sinu jaoks olemas ainult üks inimene ja see oled Sina. Ole just see, kes sa olla tahad. Ole see, kelleks oled loodud.
Jää endale truuks,
L.
Olen tavaliselt siia neid "mis ja kus ma teinud olen" postitusi teinud. Erinevad arvamused olen seni tahaplaanile jätnud. Kuid mitte täna.
Millest selline pealkiri? No kui nüüd loogiliselt mõtlema hakata, siis ju ma sel teemal siia kirjutama hakkagi.
Lõpetamisest on möödas peaaegu kuu aega. Hetkel olen sotsiaalmeedias tähele pannud kuidas mu eakaaslased ei suuda valida millise eriala peale ülikoolis minna. Enamasti on nad kahe valiku vahel ning küsivad avalikult nõu kumb valida.
Ja siis olen mina... Ei tee mingeid erialavalikuid. Olen otsustanud sel aastal vaba aasta võtta. Miks?
Esiteks, ma ei tea mida ma täpselt õppida tahan, selle vaba aastaga üritan selgeks saada, mis ma oma tulevikuga teen. Mul on taskus neljade-viitega lõputunnistus ja vene keele B1 taseme sertifikaat. Loodetavasti need viivad mind kuhugi.
Teiseks, milleks raisata tasuta õppekohta ja aega vale valiku peale? Ei näe mõtet.
Mis siis saab kui ühest aastast saab kaks ja siis kooli lähen? Kui esimese kursuse lõpetan ja teised saavad oma bakalauruse kraadi kätte.
Kas ma näen välja nagu see läheks mulle 10 aasta pärast karvavõrdki korda? 10 aasta pärast ei ole vahet, kas lõpetan teistest aasta, poolteist või lausa kaks hiljem? Mis see minu perset torgib, millal teised lõpetavad? Ei torgigi.
Mitte et ma kedagi judge'ima tahaks hakata oma valikute pärast. Igaühel on õigus oma valikule.
Tean üsna mitut inimest kes võivad lausa paanikasse minna, sest ei suuda ära otsustada, mida endale selga panna. Olgu selleks kas niisama jalutama või siis peole minek.
"Appi, mis ma selga panen?"
"Kas see ikka sobib siia?"
"Kas need riided sobivad mulle?"
"Mis ma jalga panen?"
Äkki paned selga riided ja jalga mingisugused jalanõud. Kui me lähme jalutama, siis suurima tõenäosusega näevad sind peamiselt võõrad. Minul on ausalt öeldes kama kaks mis sul seljas on, seni kui sul endal mugav on ja end hästi tunned. Ning vaevalt et võõraidki väga kotib, mis sul seljas on. Või kui peole minna... Paljudele ei jää nagunii meelde, mis sul peol seljas oli, sest neil on piisavalt tegemist oma erinevate alkohoolsete jookide joomise, tantsimise ja ülejäänud sotsiaalse eluga. No võib-olla geibaaris veel inimesed mäletavad, mida sa eile peol kandsid, aga ülejäänud kohtades on küll täiesti ükskõik - käi kasvõi kõik nädalavahetused ühe ja sama outfit'iga.
Aga no, kui on tõesti mingi häda, mida selga panna, siis on ka võimaluseks põhigarderoobi loomine. Garderoobi, kus kõik asjad match'ivad oma vahel ja kus on basic. Säästad nii enda kui ka teiste inimeste ajusid teemal "mida ma selga panen".
Minu põhiline point selle postituse juures on see, et jääge truuks iseendale, ärge sõltuge teiste arvamusest, sest keegi ei hooli ega armasta teid rohkem kui teie ise. Iga inimene seab iseennast enda jaoks kõige tähtsamaks ning kui sa pole iseendale nr 1 kohal, siis on jama lugu. Just sina lähed iseendale kõige rohkem korda. Päeva lõpus ei lähe sa üldjuhul teistele niipalju korda kui iseendale.
Teistel on savi, mida tegid 2, 5 või isegi 10 aastat tagasi. Peamine on iseenda rahulolu. Läbi aegade on sinu jaoks olemas ainult üks inimene ja see oled Sina. Ole just see, kes sa olla tahad. Ole see, kelleks oled loodud.
Jää endale truuks,
L.
No comments:
Post a Comment